Kas me oleme koostöö jaoks valesti konstrueeritud?

Kas koostöö on inimeste loomulik või õpitud käitumine?

Ka siis, kui meil peaks olema ühised huvid, kaldume ometi vastanduma. Meie esimene reaktsioon uues või ootamatus olukorras ei ole enamasti “Nii tore, saab koostööd teha!” vaid pigem kaitsekäitumine. See on inimlik.
Kriisiolukorras tardume paigale, selle asemel, et tegutseda. Tõstame häält, selle asemel, et kuulata. Konstruktiivsele kriitikale vastame vasturünnakuga. Probleemi korral ei julge kliendile helistada. Muutuste läbiviijad kogevad enesekaitset ja vastutegutsemist, mis siis, et muutus on vastupunnijate endi huvides. Neid näiteid on palju.

Inimlikel reaktsioonidel on ka teaduslik põhjendus: meie sotsiaal-bioloogiline pagas.
Oleme konstrueeritud nii, et instinktiivselt tegutseme ärevuse korral ründa/põgene/tardu valikus.
Mark Goulston (“Just Listen: Discover the Secret to Getting Through to Absolutely Anyone 2009”) selgitab, et meie ajus on evolutsiooni käigus miljonite aastate jooksul välja kujunenud 3 kihti. Kihid on omavahel seotud, aga võivad (stressiolukorras) anda väga vastukäivaid signaale.
Ohu, ootamatu olukorra puhul võtab juhtimise üle “roomaja aju”. Reaktsioone on 3: ründa/põgene/tardu. Teatud ärevusastmest alates on teie vastas piltlikult nurkaaetud madu. Kas nurkaaetud maoga on võimalik läbirääkimisi pidada? See võib olla lausa ohtlik!

Järgmine kiht on “imetaja aju”, mis on meie tundeelu keskus. Selles kihis tekivad emotsioonid, sh viha, kadedus, armukadedus. Ärevuses inimest võiks võrrelda lõriseva koeraga. Jällegi pole mõtet läbirääkimisi pidada.

Kõige kõrgem kiht on meie ratsionaalne mõtlemine, mis hindab olukorda loogiliselt, koostab tegevusplaani, saab infot roomaja ja imetaja ajust, töötleb seda ja langetab arukaid otsuseid. Ratsionaalne mõtlemine lülitub sisse kõige hiljem. Miks? Loogiline mõtlemine nõuab aega. Kui oht eeldab kiiret reageerimist, lülitatakse arenenud aju piirkonnad välja eesmärgiga end päästa.
Kui mitmekordne on see jõud, mis enda (või enda lähedase) päästmisel rakendub, demonstreerib Anatoli Zimichev (“Psühholoogia. Poliitika. Võitlus”. Ja peamiselt pöördub see jõud kaitsekäitumiseks.

Kas loomulikust käitumisest on koostööks abi? Ei. Koostöö ei põhine instinktidel.
Koostöö on teadlikult suunatud käitumine. Ja kohati “mitteloomulik” käitumine.
Koostööks peame suutma rakendada ratsionaalset mõtlemist. Milleks omakorda on vaja vaigistada emotsioone ja luua teatud turvatunne.
Missuguste tehnikatega maandada emotsioone ja suunata ärritunud klienti ratsionaalsesse koostööfaasi, õpime koolitusel Raske klient – konfliktide lahendamine.
Kuidas tuua meeskond koostöö faasi, missugused on töövormid ja võimalused tulemuse mitmekordistamiseks, seda kogeme interaktiivses meeskonnakoolituses.